Blog sõitis puhkusele

tumblr_n531tvyclc1qe2zdbo1_500

Kui keegi on mõelnud, et miks juba kuu aega valitseb siin vaikus ja lendavad ringi heinapallid nagu kõrbeski, siis tegelikult on mul käes aeg, mil mõtlen, kuidas ja kas edasi. Oma elu peegeldamine läbi blogi on erinevate sotsiaal meedia platvormidega nagu Instagram, Snapchat ja Twitter, muutunud kiiremaks ja vahetumaks ning siia blogisse kirjutada on järjest raskem.

Blogi pidamist alustades olid mul hoopis teised unistused ja mõtted kui täna. Siis sai sellest aga vahend, kuidas oma lähedastele näidata, millist elu ma piiri taga elasin ning nüüd justkui oleks ta oma aja ära elanud sattudes mingisse kirjeldamatusse vormi. Selleks, et mitte oma sõnu süüa, panen ta hetkel pausile ja ei ütle, et nüüd ongi kõik. Võimalik, et ühel päeval ärkab ta ellu ja hoopis teistsugusena (või äkki ikka samasugusena?), aga võimalik, et ei ärkagi.

Seni aga kuni ma ennast otsin, tasub järjepidevalt lugeda Hooligan Hamleti, jälgida mind Instagramis või Twitteris.

Hiiumaal aeg seisab

Processed with VSCO with t1 preset Processed with VSCO with c1 preset Processed with VSCO with c1 preset Processed with VSCO with f2 preset Processed with VSCO with f2 preset

Terve suve üritasime leida sobivat aega, et nii meie kui ka ema ja kasuisa saaksime sõita üheskoos Hiiumaale ja nüüd see lükkuski hoopis septembrisse. Nimelt ehitatakse sinna meie tervele perele uut kodukest, kuhu saab argielu eest põgeneda ja kuhu viia tulevikus oma lapsed mängima. Juba ehitusjärgus nägi see kõiki nii fantastiline välja, et ma ei suuda ära oodata, millal juba järgmine suvi on ja maja rohkem valmis. Miks Hiiumaa? Esiteks on mu kasuisa seal sündinud ja kasvanud ning see on talle kõige südamelähedasem koht. Teiseks elavad seal Hiiumaa vanavanemad ja kolmandaks on see lihtsalt kõige-kõige mõnusam koht, kus aeg justkui peatuks.

Hiiumaal viis ema meid keset saart asuvasse n-ö “kõrbe”, mis tegelikult kannab nime Kaibaldi nõmm. Jalutasime ringi ja korjasime minu elu esimesed puravikud, mis me talveks ära kuivatame ja millest risotot ja seenesousti valmistada saab. Sealt edasi sõitsime aga juba Rando sünnikohta Viskoosasse ja erinevate sadamateni, sõime Hiiumaa mõnusates uutes söögikohtades ja nautisime teineteise seltskonda.

Minu 5 kilomeetrit ehk #WERUNTLN

14237536_1209670509074052_4307366827649838182_nProcessed with VSCO with c1 preset

Möödunud reedel üle paari aasta võtsin taas osa rahvaspordiürituselt ja sel korral siis huuliganidega koos Nike’i noortejooksult, kus distantsi kokku pea 5 kilomeetrit. Lõpetasin 774. kohal 25 ja poole minutiga, ähkides ja puhkides, aga I made it. Jooksutosse polnud ma enne jooksu jalga pannud pea pool aastat ja isegi viimasel hetkel ei vaevunud end treenima. 2-3 aastat nädalas mitu korda jooksmas käinud, aga enam ei saa kuidagi vedama. Käin hoopis MyFitnessis rühmatrennides ja ähin-puhin seal.

Nii tundus see 5 kilomeetrit juba peale esimest kilomeetrit raske, aga seda tegelikult sellepärast, et juba alguses sai hullu tempoga mindud. Mina, kes ma tean, et see on kõige rumalam asi, mida sa saad joostes teha, tegin seda siiski: alustasin tempoga, lõpetasin väsinuna. Pistma õnneks ei hakanud, kops oli lihtsalt koos ja vaatasin, kuidas minust palju pisemad minust mööda jooksid (lapsed on tublid!). Samas oli peale jooksu selline tunne, et no järgmine aasta peaks selle 10 ikka ära tegema ja ühel päeval poolmaratonigi. Eriti uhke oleksin küll maratoni üle, aga veel lubama ei hakka.

Laisklemas Bulgaarias

Processed with VSCO with f2 preset Processed with VSCO with c1 preset Processed with VSCO with c1 preset Processed with VSCO with c1 preset Processed with VSCO with f2 preset Processed with VSCO with f2 preset Processed with VSCO with c1 preset Processed with VSCO with c1 preset Processed with VSCO with c1 preset Processed with VSCO with c1 preset

Barcelonast tagasi lennates hakkasin juba Indrekut moosima, et lähme ikka suve lõpus kuhugi päriselt puhkama (Barcelona oli väga-väga aktiivne puhkus). Võtame viimase hetke pakkumise ja lähme päikese alla basseini äärde olema. Viimasest just väga palju välja ei tulnud, sest oleme mõlemad üsna püsimatud inimesed ja tahame pigem liikuda ja avastada ning nii saigi Bulgaarias teha mõlemat.

Sinna jõudmine oli vast reisi kõige nõmedam osa (jah, sel korral ma ei vingugi söögi üle, sest Bulgaarias saab hästi söönuks küll). Nimelt läksime reedel lennujaama, aga lendu saime alles laupäeva pärastlõunal, sest lennuk oli rikkis ja nii meilt üks lisapäev röövitigi. Tekib küsimus, et miks meie turismifirmadel (meie reisisime Tez Touriga) on sellised partnerid, keda googeldades on üks viga teise otsa ja kliendid pahased. Kas teist valikut siis tõesti pole? Seda ühte päeva oleks aga väga tegelikult tahtnud, sest parasailing jäigi tegemata.

Olgu, aga üldiselt oli Bulgaarias väga mõnus. Ma ütleks, et see on suurepärane alternatiiv Egiptusele, sest väga palju ringi käia seal Sunny Beachi ümbruses polnudki. Käisime Nessebari vanalinnas, Sozopolis, mõnes kummalises linnakeses veel, Medovo veiniistanduses ja Irakli rannas. Kuigi linnakesed olid üldiselt ilusad ja istandus ka, siis juba reisinud inimesele jääb sellest ilmselgelt väheks. Kõik oli kuidagi keskpärane ja võib-olla leiab seda tõelist ilu hoopis sisemaalt ja mägedest.

See aga polnudki oluline, sest meie käisime lisaks veel kahel päeval veepargis lõbutsemas ja hüppasime lainetes ning kõige ilusam koht, mis me nägime oli Irakli rand. See oli autosõidu kaugusel Sunny Beachist, rahulikum ja idüllilisem ning sinna läheks hea meelega end levist välja lülitama küll. Tegemist ongi sellise rannaga, kuhu backpackerid lähevad telkidega ööbima ja hängima.

Nagu juba mainitud, siis Bulgaaria köök oli väga maitsev. Soola-pipratops tasub läheduses hoida ja kastet küsida, sest neid nad ei jaga, aga üldiselt siiski saime kõhud iga kord täis. Eriti mõnus oli normaalse raha eest süüa kala ja muid mereande – need on ju sealt samast merest ja väga maitsvad. Hinnataseme poolest teeb Bulgaaria kõigile Lääne-Euroopa riikidele pika puuga ära, odav on.

Uued reisimõtted on meil juba ka paigas, sest ma teisiti ei oska, kui pean alati teadma, mis ees ootab.

Hetked ja mõtted Eesti Hiphop Festivalilt

IMG_5282IMG_5339 IMG_5425 IMG_5429 IMG_5434 IMG_5437  IMG_5529 IMG_5575

Möödunud nädalavahetusel võtsin jälle ette pikema autosõidu ja sel korral Elvasse Eesti Hiphop Festivalile. Sellest sai mu selle aasta viimane festival ja lisaks ka EHHFi 10.juubel ehk tuli vääriliselt võtta seda. Esinemised olid head ja meie seltskond äärmiselt tore, aga tegelikult midagi vist jäi puudu. Ma ei tea, kas mul oli toss väljas, või lihtsalt olen liiga vana või ootan igal aastal midagi uut, aga pole seda feelingut, et järgmine aasta kindlasti peaks minema. Ootan siiski, et millegagi igal aastal üllatatakse ja selle üle vingusin ka näiteks Positivuse puhul, aga sellele kõigele on lihtne lahendus: kaks aastat järjest samale festivalile lihtsalt ei lähe ja külastan vahelduseks midagi muud, et uuesti minnes oleks jälle vau-efekt.

Siiski ei taha, et sellele postitusele jääks vinguv efekt külge ehk tegelikult oli siiski väga mõnus jälle linnast ära saada, head kohalikku hiphopi kuulata ja seda melu nautida.

Ilukriitik: LUMI Tundra sari

Processed with VSCO with m3 preset

Kuigi mu nahahoolduses on peale regulaarselt kosmeetiku juures käima hakkamist ainult konkreetse ilubrändi Académie kreemid-puhastusvahendid-maskid, siis vahel on hea proovida ka midagi uut ja huvitavat ning eriti hea meel on mul, kui tegemist on kodumaiste toodetega. Nii olengi viimased nädal aega kasutanud hoopis LUMI uut Tundra tootesarja spetsiaalselt probleemsele nahale ja eriti hea oli neid peale määrida peale nädalavahetust Intsikurmus.

Kõigepealt teen naha puhastuspiimaga puhtaks, siis veel kergelt näoveega ja peale määrin näokreemi ning midagi rohkem nahaga ei teegi. Olgu, valetan, näomaski ikka teen kord-kaks nädalas.

Lõhn nende toodete juures mulle väga ei meeldi, aga see on vist sellepärast, et Académie tooted lõhnavad lihtsalt nii värskendavalt ja on mulle meeldima hakanud ning naturaalsetel loodustoodetel ongi pigem vängem lõhn (tegemist ju tundratoodetega). Küll aga olen õnnelik, sest kuigi mul oli hirm, et uued tooted äkki ei sobi mu nahale ja pean pärast uuesti vistrikke ravima, siis seda ei juhtunud. Ongi probleemsele nahale väga head tooted!

Vihmaga rappa, aga see oli seda väärt

Processed with VSCO with c1 preset Processed with VSCO with c1 preset Processed with VSCO with c1 preset Processed with VSCO with c1 preset Processed with VSCO with c1 preset Processed with VSCO with c1 preset Processed with VSCO with c1 preset

Kuigi teadsime väga hästi, et pühapäevaks oli lubatud igale poole äikest ja vihma, kasutasime ära selle päikese akna ja sõitsime ilmast hoolimata eile rappa. Kuigi Viru raba on minu arust üks tüütumaid (aga ilusamaid), sest seal on alati tohutult palju rahvast, oli tänu kurjale ilmaennustusele sinna hea minna, sest erinevalt tavapärastest nädalavahetustest, oli seal võimalik seigelda nii, et kogu aeg ei pidanudki mööduvate inimeste pärast laudtee äärel kõikuma.

Eesmärk oli siis möödunud nädala viimane ujumine teha rabalaukas ja see meil ka õnnestus. Igast küljest lähenesid küll tumedad äikesepilved, aga päris mitu korda sai vette hüpata ka päikese käes. Alles tagasiteel saabus meie peade kohale korralik padukas, mis meie riided ja rätikud ja juuksed tilkuma jättis. See selleks, mõnus oli ikkagi ja isegi, kui teaks, et võib taas sellise vihma kätte jääda, läheks ikkagi. Kummikud jalga ja pole probleemi!